Minu Nizza. Paradiis käeulatuses

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.

Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.