Sõgelite saaga

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endast

mingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähem

kui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.

Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –

ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamat

kui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.

„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või selle

lähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladviku

võsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgel

toob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklike

mälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsa

kirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikust

ilmavaatest.

Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilase

elusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidi

end 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanes

paremini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas ja

rahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.

Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu iga

lugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtul

kindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgi

veel vist suisa hoiatuseks – noortele.