Teotahtelised poisid

Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist.

Sisaldab jutte:

Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui isa kinkis raamatuid.

[…]

Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie koorijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.

„Tseetuur… tseetuur pole õige!”

Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:

„Tseetuur on sama, mis peemollgi, seda on raske mängida. Meil isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!”

Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri nii, et silmad tahtsid pealuust välja tungida.

Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesaba-jõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv.

Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud.

„Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida,” oli tema lõplik otsus.

[…]